Blogipostitus nr.4

Tere jälle mu kallid.

Viimasest postitusest on kõvasti aega mööda läinud ja vett vahemerre voolanud 🙂

Seda postitust kirjutan olles ise terrassil, välivoodil kõhuli võttes veel viimast sellest soojast päikesest, kuna järgmise esmaspäeva õhtul lendame juba kodumaale kus meid ootab 5 kraadi sooja ja lörts :))))

Nagu mainisin on hetkel pooleli üks viimaseid siestasid. Kaks tööpäeva ootab mind veel ees. Te vist mäletate, et ma ei olnud üksjagu aega tagasi oma tööseltskonnaga sugugi rahul. Teate miski on siin paremuse poole liikunud. Inimesed näitavad rohkem hoolivust välja ja on hoopis toredamad kui nad seda alguses olid. Millegipärast saan ma ikkagi teise restorani personaliga hoopis vahvamalt läbi ja oii kuidas nendega on meie restorani töötajaid taga klatšitud. Sellest ei tunne ma vähimatki piinlikust, sest kes käseb minul nendega kena olla ja nemad võivad mind verbaalselt tümitada.

Seeeest olen ma neile tohutult tänulik, et nad mulle paksemat nahka kasvatasid ja õpetasid tohutult palju nii inimsuhete, kui ka muu põneva kohta. Pildil näete kõiki minu töökaaslasi kellega sai õlg õla kõrval kuu aega tublit tööd tehtud.
20181022_212330Kusjuures nägin ka nendepoolset tagasisidet minu töö kohta mis oli vägagi positiivne. Ei saa muidugi 100% kindel olla, et nad kõigist punktidest aru said antud lehel kuna see oli algusest lõpuni inglise keeles. Nende arvamus minu kohta oli, et olen perfektne kandidaat sellele tööle ning kella see mees tunneb. Alati õigeaegselt kohal ja töö sai tehtud enne kui nad plaanisid mulle töö kätte anda.

Aga sellegipoolest olen ma rahul. Puhkust oli siin imelisel maal üksjagu ja tagasitulles näete meie rõõsasid päikesest pakatavaid nägusid. Muide kui kellelgi on soovi siis võime teilegi päikest koju kaasa tuua. 🙂Snapchat-1065895609
See aeg on läinud kui linnutiivul. Alles me istusime Tallinna lennujaamas elevil nägudega, et kuidas see kõik siin välja hakkab nägema. Tuleb välja et juba viie päeva pärast algabki koju sõit. Selle aja sisse mahtus palju naeru, veidike higi ja pisaraid, hunnikutes pastat ja meeletult pitsat .

Lennureis tuleb sama mis ta oli siiatulles. Lendamine vaid Lufthansa lennukitega ja vahemaandumine on Frankfurdis. Nüüd loodan et seekord teistest maha ei jää 🙂

Tänan ka oma tublisi reisikaaslasi Merilyn Järvsaar Arko Uukivi ja Mattias Ristmägi, et oli kellega oma rõõme ja muresid jagada ning keegi kes mulle raskel hetkel ka toeks olid ja innustasid edasi pingutama.
Kusjuures see ei ole veel viimane postitus. Täitsa viimane postitus tuleb Milanost kuid sellest juba rohkem Esmaspäeval 🙂
Seniks soovin teile meeldivat nädalavahetust!Screenshot_20181023-214420_Instagram.jpg

Postitus nr. 3

Tsauki taas. 🙂

Mul on hea meel, et minu reisi ja praktikablogi on leidnud tee niivõrd paljude inimeste südametesse. Statistika andmetel seda siiski loetakse ja seepärast arvan, et baslik oleks kirjutada uus postitus. Kusjuures endalegi üllatuseks on minu blogi loetud kaheksas erinevas maailma riigis lisaks Eestile. USA’s, Itaalias, Islandil, Austraalias Hollandis, Rootsis jne. Iseasi muidugi kui palju nad minu kirjutatust aru saavad aga tundub et saavad, kui juba mitmendat korda siia satuvad.

Tänane teema tuleb väga aus ja otsekohene. Olen mõelnud siiamaani, et kõik läheb hästi ja kui on ka mõni tagasilöök siis see mind ei heiduta. Siiski siiski…

Olen kuulnud reisikaaslastelt nende kogemusi, kuidas nad on oma töökohtade ja ka töökaaslastega rahul. Kuidas igal hommikul sinna minnes vaatab sulle vastu rõõmsameelne naeratus ja käed liiguvad lehvitamise taktis. See on imearmas žest töökaaslaste poolt. Isegi hommikul vara. Kusjuures hommikul ongi sellisest rõõmsameelsest vastuvõtust palju kasu, sest see loob tervele järgnevale päevale oma ilmingu.

Kahjuks minul nii hästi ei ole läinud. Nagu ma eelnevalt mainisin paigutati meid nelja noort siia tulles kindlatesse restoranidesse meilt küsimata kas ja kuidas asi võiks käia. Kuna valikuvõimalust ei olnud siis tuli vastu võtta see mis määrati. Minu restoraniks sai Il Delfino. Omavahel hüüame seda ka delfiinirestoks.

Algul tundus, et olen jõudnud siia, kuhu olen lootnud saada. Peas mõlkusid juba mõtted kuidas tulevane elu siduda Itaalia ja siinse rahvaga, kuid idüll oli lühike. Peale nädalat ühes kohas töötamist tundus mulle, et tegemist on põrguga. Inimesed kes selles kohas töötavad ei tea midagi töö eetikast ega inimsuhetest. Puhtuse hoidmisest rääkides on siin tõeline kaos. Asjad jäävad päevaks otsaks sinna kuhu nad on pudenenud. Kohvimasinat puhastati viimati vist jeesuse ajal. Töötajad suitsetavad seal, kus jumal juhatab ja riiete vahetamine toimub aeg ajalt ka söögisaalis, mis minu arvamuse kohaselt ei ole õige. Loogiline mõtlemine on siinsetel töötajatel paigast ära nende põhimõte on järgmine “enne teeme kõva häält ja karjume ning siis alles mõtleme kas oli vaja.” Selline suhtumine tekitab minus, kui karges põhjamaa mehes veidi segadust. Lisaks veel ülemus keda ma arvasin olevat tore ja mõistev inimene on tegelikult türann, kes arvab, et vaid temale on kõik lubatud. See kuidas iga minu tehtud tegu ja iga minu öeldud lause talle nalja pakub on muidugi tore ja vahva aga kui selline teguviis vältab päevast päeva ja mitte ei ole tegemist naeratuse vaid irvitamisega minu üle on väga raske vastu pidada. Kogu töökollektiivi alandamist on minul õrna hingega Eestlasel veidi keeruline taluda. Seepärast pöördun juba täna meile väga armsaks saanud siinse kordinaatori poole kellel nimeks Benjamin. Benji on meile justkui oma paps kes igal õhtul õlale patsutab ja mured ära kuulab. Ehk saan ka mina temalt veidi lohtutust ja loodetavasti leiame sellele töökoha probleemile ka lahenduse.

Mulle siiski tundub et teenindustase Eestis on siiski nii kõrgel kohal, et midagi juurde õppida mul siin ei ole. Ja selle eest olen ma suure tänu võlgu oma kallitele teenindusõpetajatele Kersti Õim Haapsalu Kutsehariduskeskusest ja Kristin Malm restoranist Kuldmokk. Mulle tundub, et kui ma siin pigem ei õpi siis võiksin mina neid õpetada mida kiiremini teha ja kus paremini teha. Kahjuks on Itaalia puhul tegemist väga isekate ja põikpäiste inimesetükkidega ja õpetamine neile on keeruline. Et mitte öelda suisa võimatu.

Paar päeva tagasi kolisime oma mustlaslaagriga teise hotelli kuna meie restoran-hotellis toimus 70 pealine pulm ja pruutpaaril oli vaja ka kuskil ööbida. Ja kuna täna hommikul kell 09:00 peame hakkama tagasi rullima oma elamist siis seniks head ööd.

Kohtumiseni järgmisel blogipostitusel.

Postitus nr 2.

Tere jälle.
Lõpetasin eelmise blogipostituse sõnadega, et järgnevad päevad on tööd täis. Kahjuks nii veel ei ole. Oli küll nädalavahetus seega oli palju rahvast aga kuna olen veel uus ja ei tea kus miski asjub siis ei hakatud mind väga tööle rakendama. Esialgu oli hirmutav, et kuidas niiviisi uues keskonnas hakkama saan, kuid pisitasa harjudes on saanud sellest tööst tõelnine nauding.

Nädalavahetus oli kiire ja tööd täis. Rahvast käis ja kõigile meeldis. Küll aga on see töö minu jaoks üpriski väsitav, kuna ma olen siiski uues keskonnas ning ümberringi inimesed räägivad vaid Itaalia keelt. Tundub nagu neil oleks põhimõtte mitte ühtegi sõna Inglise keeles ära õppida. Aga võtan asja tõsiselt ning püüan õppida Itaalia keelt ja samas õpetada teistele ka Inglise keelt.
Nagu ma kirjutasin, on mul tihti pikad tööpäevad ja seepärast ei pruugi tulla blogipostitusi väga tihti.
Kui keegi tunneb huvi kuidas mul koduigatsusega lood on siis võin öelda, et asi ei ole nii hull kui esialgu arvasin. Algul tundus, et ei ole üldse võimalik ära minna kodust, kuid kui nüüd tagasi vaadata siis on koduigatsus iga päevaselt läbiv ja natukene aga mitte nii, et olla ei saa.
Vahepealsetel päevadel on samuti palju juhtunud. Juhendaja Heli Heimo oli siin veel viimaseid päevi ja eile käisimegi viimasel ühisettevõtmisel Cinque Terres.
Cinque Terre on La Spezia provintsi kõige ilusam ja turistide rohkeim koht. See on viis järjestikku paiknevat kaluriküla vahemere ääres mägede vahel. Nende nimed on: Vernazza, Corniglia, Riomaggiore, Monterosso ja Manarolo. Üks linnake on veel mida ametlikult Cinque Terre osaks ei loeta aga kuna ta on niivõrd ilus siis minu jaoks on seegi selle imelise maa osa. Seda linnakest kutsutakse nimega Portovenere ehk Veenuse sadam.

20181003_101417.jpg
Kirik Portoveneres.

20181003_125803.jpgKõigi viie linnakese läbikäimine võtab aega terve päeva. Nende vahel liikumiseks kasutatakse suuremaid kaatreid. Vaatamist oli seal küll ja veel. Sellele andis oma vürtsi juurde veel kõrged kivikaljud ja mäed ning hele-helesinine vahemere vesi. Turismireisil käidud ja jälle ilma nähtud läksime õhtust sööma meie elamiskohtade all asuvasse restorani “Il Gambero Nero” 20181004_224549.jpgehk maakeeli must krevett. Hinnaklass on seal kallim kuna tegu on siiski restoraniga, kus on valged linad laudadel ja lauateenindus on 5+. 20181003_203934.jpgSüüa saime seal hästi ja toit oli imemaitsev. Meie sõime seepia tindiga valmistatud ravioole, 20181003_210622.jpgseejärel kala, mis meile lauas puhastati20181003_215309.jpg ja friteeritud mereande, mille hulgas olid nii krevetid, mini kaheksajalad, sardiinid kui ka kalmaarid. 20181003_220510.jpg
Õhtusöögil kõnelesime veel reisimuljeid ja seejärel saatsime juhendaja Heli koduteele.
Meile tohutult meeldib reisikaaslastega eesti multikaid ja sarju vaadata. Arvatavasti seepärast, et sellest läbivast koduigatsust veelgi väiksemaks saada.

Uus postitus juba õigepea..

Itaalia praktika alustab!

Tänan et olete leidnud tee siia. Antud blogist on teil võimalik lugeda minu tegemiste kohta unistuste maal Itaalias!

Reede 28.09.2018
Alustasime teekonda taksoga Tallinna Lennujaama. Teepeal tegime peatuse ka Sikupilli prismas kust igaüks ostis mida vaja. Kes vajas tol hetkel söömiseks üht tervet sidrunit ja puhtalt, kes vajas mõnd pirukat ja mina olin unustanud koju suuhügieeni vahendid ning ostsin hambaharja ja pasta. Loomulikult olin ma nagu alati korralik tuulepea ja unustasin hambapasta kohvrisse panna. Käsipagasis võib ju olla vaid 100 ml vedelikke. Seetõttu rändas vaid 15 minutit minu käes olnud kahe eurone hambapasta otsemat teed prügikasti…
Käisime läbi veel kauplusest ja muretsesime teepeale veepudelid.

Screenshot_20180930-233003_Gallery
Kohe, kohe on start!

Lennukiga õhku tõusta oli minul esmakordne kogemus ja loomulikult tõmbas korralikult kõrvad lukku. Screenshot_20180930-233018_GalleryJõudes pilvedest kõrgemale sõitsime juba otse euroopa suurima lennujaama poole Frankfurti ja ka kõrvade lukustus oli läbi. Kuulasin muusikat ja nautisin magades lennureisi peale mida ärkasin üles tohutu kõrvavalu peale. Hakkasime maanduma ning rõhuvahetus oli suur.
Äsja valust üles ärganuna olin ma udupea ja ei pannud tähele, et minu telefon oli ju lahtiselt kõrvalistmel. Palju ei läinud vaja, vaid üht väikest pidurdust ja telefon kukkus maha ja kimas mööda siledat vaipkatet lennuki esiosa poole. Sain telefoni kätte ja järgmiseks jäi rahakott lennukisse… terminali bussis koti omanikku otsides avastas tähelepanelik noormees, et omanik olen mina kellele ta just oli ulatanud jooksu pannud telefoni. Ühesõnaga tol hommikul oli ime et ma iseend ära ei kaotanud.
Läks veidi aega mööda ja arvasime, et ootamatused on lõppenud kuid ei. Järgmiseks avastasime, et reisifirma prohmaka tõttu pean mina lendama teistest erineva lennuga, ehk kui ülejäänud neli reisikaaslast lahkuvad kell 08:25 kohaliku aja järgi siis minu lend väljub kell 10:55. Tuli välja et minul on siis tükk aega ootamist. Kuid see tasus end ära, sest oli mulle hea õppetund eluks kuidas üksi hakkama saada.
Tõusin taas lendu Milano lennujaama poole ja jõudsin jällegi kõrvavaluga kohale.
Edasi viis teekond rongiga mööda imelist maastiku ja läbi mägede viivate tunnelite meie kodukoha keskuse, La Spetzia poole. Snapchat-851120767Kolm ja pool tundi sõitu ning olimegi kohal.
Takso viis meid koju Tellarosse. Suure reisiväsimuse järel arvasin, et nüüd saab ruttu tuttu. Aga siiski tuli hakata asju ajama.
Meile näidati ette meie ööbimiskohad. Tõesti meeldiv oli näha, et saime poistega kõige suurema terrassiga korteri.
Edasi käisime vaatasime üle meie töökohad ning meid paigutati erinevatese kohtadesse tööle.
Lõpuks saabus aeg võtta rahulikult ja nautida Itaalia tähistaevast ning suikuda unne. Järgnevad päevad  tulevad töised.

Good company in a journey makes the way seem shorter. — Izaak Walton

post