Postitus nr 2.

Tere jälle.
Lõpetasin eelmise blogipostituse sõnadega, et järgnevad päevad on tööd täis. Kahjuks nii veel ei ole. Oli küll nädalavahetus seega oli palju rahvast aga kuna olen veel uus ja ei tea kus miski asjub siis ei hakatud mind väga tööle rakendama. Esialgu oli hirmutav, et kuidas niiviisi uues keskonnas hakkama saan, kuid pisitasa harjudes on saanud sellest tööst tõelnine nauding.

Nädalavahetus oli kiire ja tööd täis. Rahvast käis ja kõigile meeldis. Küll aga on see töö minu jaoks üpriski väsitav, kuna ma olen siiski uues keskonnas ning ümberringi inimesed räägivad vaid Itaalia keelt. Tundub nagu neil oleks põhimõtte mitte ühtegi sõna Inglise keeles ära õppida. Aga võtan asja tõsiselt ning püüan õppida Itaalia keelt ja samas õpetada teistele ka Inglise keelt.
Nagu ma kirjutasin, on mul tihti pikad tööpäevad ja seepärast ei pruugi tulla blogipostitusi väga tihti.
Kui keegi tunneb huvi kuidas mul koduigatsusega lood on siis võin öelda, et asi ei ole nii hull kui esialgu arvasin. Algul tundus, et ei ole üldse võimalik ära minna kodust, kuid kui nüüd tagasi vaadata siis on koduigatsus iga päevaselt läbiv ja natukene aga mitte nii, et olla ei saa.
Vahepealsetel päevadel on samuti palju juhtunud. Juhendaja Heli Heimo oli siin veel viimaseid päevi ja eile käisimegi viimasel ühisettevõtmisel Cinque Terres.
Cinque Terre on La Spezia provintsi kõige ilusam ja turistide rohkeim koht. See on viis järjestikku paiknevat kaluriküla vahemere ääres mägede vahel. Nende nimed on: Vernazza, Corniglia, Riomaggiore, Monterosso ja Manarolo. Üks linnake on veel mida ametlikult Cinque Terre osaks ei loeta aga kuna ta on niivõrd ilus siis minu jaoks on seegi selle imelise maa osa. Seda linnakest kutsutakse nimega Portovenere ehk Veenuse sadam.

20181003_101417.jpg
Kirik Portoveneres.

20181003_125803.jpgKõigi viie linnakese läbikäimine võtab aega terve päeva. Nende vahel liikumiseks kasutatakse suuremaid kaatreid. Vaatamist oli seal küll ja veel. Sellele andis oma vürtsi juurde veel kõrged kivikaljud ja mäed ning hele-helesinine vahemere vesi. Turismireisil käidud ja jälle ilma nähtud läksime õhtust sööma meie elamiskohtade all asuvasse restorani “Il Gambero Nero” 20181004_224549.jpgehk maakeeli must krevett. Hinnaklass on seal kallim kuna tegu on siiski restoraniga, kus on valged linad laudadel ja lauateenindus on 5+. 20181003_203934.jpgSüüa saime seal hästi ja toit oli imemaitsev. Meie sõime seepia tindiga valmistatud ravioole, 20181003_210622.jpgseejärel kala, mis meile lauas puhastati20181003_215309.jpg ja friteeritud mereande, mille hulgas olid nii krevetid, mini kaheksajalad, sardiinid kui ka kalmaarid. 20181003_220510.jpg
Õhtusöögil kõnelesime veel reisimuljeid ja seejärel saatsime juhendaja Heli koduteele.
Meile tohutult meeldib reisikaaslastega eesti multikaid ja sarju vaadata. Arvatavasti seepärast, et sellest läbivast koduigatsust veelgi väiksemaks saada.

Uus postitus juba õigepea..

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s